Mooste vallamaja süttis rikkis küttesüsteemist

Eileõhtune (17.01.2011) põleng Põlvamaal Mooste vallavalitsuse hoones sai päästjate hinnangul alguse rikkest küttesüsteemis.

«Lihtsamalt üteldes, savi oli korstna telliste vahelt välja pudenenud ning sellest oli tekkinud pragu, kust välja lennanud sädemed vaheseina süütasid,» ütles Marek Kiik Lõuna-Eesti päästekeskusest Postimees.ee’le.

Kiige sõnul taolist viga maja seest näha ei olnud, kuid sarnaste õnnetuste ärahoidmiseks tasub lasta vahel kütteseadme lõõre seestpoolt üle vaadata. Kaasaegsel korstnapühkijal on selleks tarbeks olemas kaamera.

Juhtumiga tegeleb edasi kindlustus.

Häirekeskus sai eile kell 20.47 teate, et Mooste alevikus põleb kohaliku vallavalitsuse katusealune.

Ühekorruselise puitseintega hoone katusealune hävines tulekahju tagajärjel täielikult. Inimesed põlengus vigastada ei saanud. Siseruumid said tule-, vee- ja suitsukahjustusi, põlengust õnnestus päästa arhiiv.

Tulekahju kustutati lõplikult kella 01.08ks.

17.01.2011
(http://www.tartupostimees.ee/?id=373417)

Järgmisel päeval käisid OÜ Mandragora töötajad Mooste vallamajas abis tule ja vee kahjustustega dokumente, arhiivi materjale, pilte ja pabereid puhastamas. Ürituse eesmärgiks oli anda pabermaterjalidele esmast abi, et neid saaks restaureerimiseni säilitada nii et kahjustused ei süveneks.

Mooste

Ülikoolist võrsunud ettevõte teeb missioonitööd

Paber, millele ülikooli lõpudiplomid trükitakse, ei kannata kriitikat, sest õnnetuse korral on seda materjali eripära tõttu peaaegu võimatu taastada, tõdes TÜ spin-off- ettevõtte Mandragora juhataja Ene Sarap täiskasvanud õppija nädalal toimunud õpitoas.

Mandragora
OÜ Mandragora juht Ene Sarap näitab vana Vanemuise hoone eskiisi, mida on tõsiselt kahjustanud restaureerijate suurim vaenlane, hallitus (Foto: Andres Tennus)

2005. aastal TÜ raamatukogu restaureerimisosakonnast välja kasvanud ettevõtte poole on sel sügisel abipalvega pöördunud mitmed kraadiomanikud, kelle haridustaset tõendav dokument on õnnetuse läbi hävinenud. «Tänapäeva läikiv paber muutub veega kokkupuutel liimjaks pudrumassiks,» selgitas Sarap.

«Ühe konkreetse näite varal soovitan kõigile: ärge hoidke oma diplomit keldris soojaveetoru all!» naljatles staažikas restaureerija, lisades, et tegelikult on paberivahetus tõsine teema, mida haridusametnikud tingimata kaaluda võiksid.

Sarapi sõnul ei vasta ütlus «päike, tuul ja vesi – need me sõbrad kolmekesi» raamatute puhul päriselt tõele, sest positiivset mõju avaldab trükistele vaid õhk. Otsene päevavalgus on tuhmuvate ja kolletuvate lehtede põhjuseks, liigne niiskus paneb vohama restaureerijate õudusunenäo – hallituse.

Kuid mis saab siis, kui rikutud saab kunstiteos ja selgub, et seda pole võimalik enam ennistada? Sarapi ütlust mööda lähtuvad restaureerijad loogikast «mis olemas, see olemas» ehk ühtegi puuduolevat detaili ei lisata. Raamatute puhul on siiski võimalik asendada puuduvad leheküljed koopiatega.

Peale diplomite kriisiabi tegeleb Mandragora ka vanade raamatute, dokumentide ja taluplaanide konserveerimisega. «Meile tuuakse konserveerida isegi esivanemate kirjavahetusi ja Piibleid, mis olid Siberisse küüditatud eestlastele ainsaks lohutuseks,» lisas Sarap.

Muinsuskaitse luba annab Mandragorale õiguse restaureerida ka ajalooliselt väärtuslikke ehitisi. Muu hulgas on uue hingamise saanud Athena keskus ja restoran Volga kipsornamendid ja reljeefid, kevadel konserveeriti TÜ peahoone trepp.

Käsilolevatest projektidest rääkides peab Sarap kõige olulisemaks Eesti Kirjanduse Muuseumi arhiivi käsikirjade digitaliseerimist. «See tähendab, et meie oleme viimased, kes näiteks Hurda kirjatükke reaalsel kujul näevad,» tähendas ta uhkelt. «Hiljem viiakse need arhiivi tagasi ja siis näeb neid ainult digitaalselt.»

Sarap ei salga, et täppistöö nõuab restaureerijalt tähelepanelikkust – hetkekski ei tohi mõtlematult käituda. «Küsisin ükskord noorelt praktikandilt, kuidas talle uus töö sobib ning olin tema üllatuseks tohutult pettunud, kui ta vastas, et ei kahelnud oma valikus hetkekski,» meenutas Sarap.

«Meie töös ei tohi sellist suhtumist olla, kogu aeg peab endas kahtlema ja olema ettevaatlik!» teatas Sarap, kelle sõnul müüvad nad teatud mõttes usaldust. «Inimesed annavad meie hoolde perekonnareliikviad, mille sümboolset tähendust ei tohi alahinnata.»

Sellest, et Mandragoral lasub vastutusrikas ülesanne, kõneleb ka asjaolu, et ehkki ettevõte on loodud tulu teenima, peavad nad kasumist olulisemaks täita missiooni – säilitada rahvuslikku kultuuripärandit. Sarapi sõnul tähendab see, et kliendi võimalustega püütakse iga hinna eest arvestada ning hea nõuande eest raha ei küsita.
08.11.2010
(http://www.ajakiri.ut.ee/875946)

Väärtuslik kirikuraamat on restaureeritud

Neljapäeval, 26. aprillil andis OÜ Mandragora Kodavere Mihkli kogudusele üle restaureeritud sünnimeetrika raamatu aastatest 1892–1925. See on esimene projekti «Aita kirikuraamatud uuele elule!» raames restaureeritud kirikuraamat.
Restaureeritud Kodavere kirikuraamat, koguduse õpetaja Raigo Ojamets (vasakul), arhivaar Janis Tobreluts ja Mandragora juhataja Ene Sarap.
Restaureeritud Kodavere kirikuraamat, koguduse õpetaja Raigo Ojamets (vasakul), arhivaar Janis Tobreluts ja Mandragora juhataja Ene Sarap.

Aasta tagasi alustas luteri kiriku konsistoorium koos Eesti Ajalooarhiiviga projekti «Aita kirikuraamatud uuele elule!». Esimese restaureeritava objektina valiti välja Kodavere sünnimeetrika raamat ja restaureerijaks firma Mandragora Tartus.

Restaureerimisfirma ruumidesse Tartu ülikooli raamatukogus tuligi neli kuud väldanud restaureerimise käigus uueks saanud raamatut firma juhilt Ene Sarapilt üle võtma Kodavere koguduse õpetaja Raigo Ojamets, piduliku hetke juures viibisid ka konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts ja kirikuraamatute taastamise projekti partnerid ajalooarhiivist.

Õpetaja Ojamets rääkis, et koguduse raamatud olid nõukogude ajal eri peredes hoiul, et neid üles ei leitaks ja kurjasti ei kasutataks. Iseseisvuse saabudes kogutud raamatud kellamehe kätte kokku ja nüüd asuvad need taas koguduse kantseleis.

Kui ülejäänud raamatud on heas seisus, siis sünnimeetrika raamat möödunud aastasaja algusest oli ainsana halvas füüsilises seisukorras. Töö nimetatud raamatuga tegi keerulisemaks paberi liiga happeline koostis. 583 lehega, s.o rohkem kui tuhande leheküljega raamatu korrastamine läks maksma pisut üle 30 000 krooni. Kogudusel oli oma eelarves sihtotstarbeliseks annetuseks mõeldud 4000 ja Alatskivi kogudusel 2000 krooni. Kuna paljud Alatskivi pered on kantud samasse raamatusse, võeti kasutusele ka see summa. Pala vallalt saadi toetust 20 000 krooni ja ülejäänu kogunes eraannetustest.

Ajalooarhiivis mikrofilmiti kõik Kodavere koguduse personaalandmeid sisaldavad kirikuraamatud aastatest 1834–1940 ning filmid säilitatakse varukoopiatena ajalooarhiivis Tartus. Kõnesolev restaureeritud raamat skaneeritakse filmilt arvutisse, et selles leiduvaid andmeid saaks kasutada Internetis paikneval Saaga koduleheküljel. Pärast 1925. aastat tekkinud kirikuraamatuid andmekaitse seaduse kohaselt avalikult välja ei panda.

Koos raamatuga anti kogudusele üle tehtud töid selgitav fotodega aruanne, et ka järgnevad põlved aduksid tänase päeva tähtsust ja raamatuga toimunud muutust.
03.05.2007
(http://www.eestikirik.ee/node/2873)

Algab haruldaste raamatute ja käsikirjade digiteerimine

Algab haruldaste raamatute ja käsikirjade digiteerimine

Eesti Kirjandusmuuseumis käivitus aprillis 2010 Euroopa Liidu struktuuritoetuste toel läbi viidav projekt “Eesti trükise Punase Raamatu ja eesti kultuuri käsikirjaliste alliktekstide säilivuse ja kättesaadavuse tagamine”.

Selle eesmärgiks on haruldaste raamatute ja käsikirjade digiteerimine ning interneti vahendusel kättesaadavaks tegemine. Projekti lõppedes saab kahe aasta pärast elektroonilisi kanaleid kaudu ligipääsetavaks kokku 240 000 lehekülge eesti kultuuri seisukohalt olulisi trükiseid ja arhiivimaterjale nii Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogust, Eesti Rahvaluule Arhiivist kui Eesti Kultuuriloolisest arhiivist.

Skaneeritavate trükiste valiku aluseks on 2005. aastal erinevate mäluasutuste koostöös valminud nimekiri “Eesti trükise Punane Raamat 1535–1850“ ja 2010. aastal koostatav “Eesti trükise Punane Raamat 1851–1917”. Projekti raames skaneeritakse ka mitmeid teistes eesti raamatukogudes leiduvaid haruldaste trükiste ainueksemplare. Skaneeritavate käsikirjade valikusse Eesti Rahvaluule Arhiivist ning Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist kuulub nende kogude kõige esinduslikum osa. Tervikuna digiteeritakse Jakob Hurda rahvaluulekogu, üks olulisemaid 19. sajandi rahvakultuuri alaseid andmekogusid üleüldse, samuti Õpetatud Eesti Seltsi kogusse kuuluv Võnnu pastori Eduard Philipp Körberi käsikirjaline kogu (19. saj algusaastaist) ning Ado Grenzsteini 18 köitest koosnev kirjakogu.

Töö teostavad riigihanke võitnud Tartu Ülikooli, Rahvusraamatukogu ja OÜ Mandragora digiteerijad ja konservaatorid. Restaureerimist vajavad trükised ja käsikirjad ennistatakse. Digiteeritud trükised arhiveeritakse digitaalarhiivis DIGAR ning tehakse kasutajatele kättesaadavaks elektronkataloogi ESTER kaudu. Skaneeritud käsikirju säilitatakse selleks otstarbeks loodavas failirepositooriumis, millele luuakse oma kasutajaliides. Repositooriumi seadmed tarnib Infosüsteemide OÜ ning tarkvara selle kasutamiseks valmib koostöös ASiga Piksel.
(http://digiveeb.kul.ee/?id=66231)

„Kuidas hoida raamatuid ja perekonnaarhiivi?“

14. oktoobril kell 14 – 17 toimub TÜ raamatukogus Ene Sarapi (OÜ Mandragora) eestvedamisel õpituba „Kuidas hoida raamatuid ja perekonnaarhiivi?“.
Vestlusringi vormis toimuvas õpitoas räägitakse sellest, kuidas ja kus hoida oma väärtuslikku perekonnaarhiivi (dokumente, fotosid, kirjavahetust jms) ja raamatukogu. Kuidas vältida kahjustusi, mida on võimalik vältida ja mida teha, kui kahju on juba tekkinud. Osalejatel on võimalus vaadata lühifilmi raamatu restaureerimisest, näha oma silmaga kahjustatud dokumente ja nende taastamise võimalusi.

Osalejad võiksid eelnevalt mõelda valmis küsimused, millele soovitakse vastust. Mõne armsa, aga kannatada saanud eseme (kirja, tunnistuse, raamatu vms.) võib osaleja kaasa võtta. Koos vaadatakse ja arutatakse, millest on kahjustused tingitud, kuidas seda peaks hoidma, kuidas seda saab parandada (restaureerida). Kohapeal õpitoa jooksul ühtegi objekti ära ei restaureerita.
(www.tartu.ee/tartu uudised)