Paber, millele ülikooli lõpudiplomid trükitakse, ei kannata kriitikat, sest õnnetuse korral on seda materjali eripära tõttu peaaegu võimatu taastada, tõdes TÜ spin-off- ettevõtte Mandragora juhataja Ene Sarap täiskasvanud õppija nädalal toimunud õpitoas.
OÜ Mandragora juht Ene Sarap näitab vana Vanemuise hoone eskiisi, mida on tõsiselt kahjustanud restaureerijate suurim vaenlane, hallitus (Foto: Andres Tennus)
2005. aastal TÜ raamatukogu restaureerimisosakonnast välja kasvanud ettevõtte poole on sel sügisel abipalvega pöördunud mitmed kraadiomanikud, kelle haridustaset tõendav dokument on õnnetuse läbi hävinenud. «Tänapäeva läikiv paber muutub veega kokkupuutel liimjaks pudrumassiks,» selgitas Sarap.
«Ühe konkreetse näite varal soovitan kõigile: ärge hoidke oma diplomit keldris soojaveetoru all!» naljatles staažikas restaureerija, lisades, et tegelikult on paberivahetus tõsine teema, mida haridusametnikud tingimata kaaluda võiksid.
Sarapi sõnul ei vasta ütlus «päike, tuul ja vesi – need me sõbrad kolmekesi» raamatute puhul päriselt tõele, sest positiivset mõju avaldab trükistele vaid õhk. Otsene päevavalgus on tuhmuvate ja kolletuvate lehtede põhjuseks, liigne niiskus paneb vohama restaureerijate õudusunenäo – hallituse.
Kuid mis saab siis, kui rikutud saab kunstiteos ja selgub, et seda pole võimalik enam ennistada? Sarapi ütlust mööda lähtuvad restaureerijad loogikast «mis olemas, see olemas» ehk ühtegi puuduolevat detaili ei lisata. Raamatute puhul on siiski võimalik asendada puuduvad leheküljed koopiatega.
Peale diplomite kriisiabi tegeleb Mandragora ka vanade raamatute, dokumentide ja taluplaanide konserveerimisega. «Meile tuuakse konserveerida isegi esivanemate kirjavahetusi ja Piibleid, mis olid Siberisse küüditatud eestlastele ainsaks lohutuseks,» lisas Sarap.
Muinsuskaitse luba annab Mandragorale õiguse restaureerida ka ajalooliselt väärtuslikke ehitisi. Muu hulgas on uue hingamise saanud Athena keskus ja restoran Volga kipsornamendid ja reljeefid, kevadel konserveeriti TÜ peahoone trepp.
Käsilolevatest projektidest rääkides peab Sarap kõige olulisemaks Eesti Kirjanduse Muuseumi arhiivi käsikirjade digitaliseerimist. «See tähendab, et meie oleme viimased, kes näiteks Hurda kirjatükke reaalsel kujul näevad,» tähendas ta uhkelt. «Hiljem viiakse need arhiivi tagasi ja siis näeb neid ainult digitaalselt.»
Sarap ei salga, et täppistöö nõuab restaureerijalt tähelepanelikkust – hetkekski ei tohi mõtlematult käituda. «Küsisin ükskord noorelt praktikandilt, kuidas talle uus töö sobib ning olin tema üllatuseks tohutult pettunud, kui ta vastas, et ei kahelnud oma valikus hetkekski,» meenutas Sarap.
«Meie töös ei tohi sellist suhtumist olla, kogu aeg peab endas kahtlema ja olema ettevaatlik!» teatas Sarap, kelle sõnul müüvad nad teatud mõttes usaldust. «Inimesed annavad meie hoolde perekonnareliikviad, mille sümboolset tähendust ei tohi alahinnata.»
Sellest, et Mandragoral lasub vastutusrikas ülesanne, kõneleb ka asjaolu, et ehkki ettevõte on loodud tulu teenima, peavad nad kasumist olulisemaks täita missiooni – säilitada rahvuslikku kultuuripärandit. Sarapi sõnul tähendab see, et kliendi võimalustega püütakse iga hinna eest arvestada ning hea nõuande eest raha ei küsita.
08.11.2010
(http://www.ajakiri.ut.ee/875946)
